Nakkushaiguste tuvastamise reaktiivid mängivad olulist rolli haiguste ennetamisel ja tõrjel, kliinilises diagnoosimises ja rahvatervise järelevalves. Nende reaktiivide tundlikkus ja efektiivsus sõltuvad aga suurel määral õigetest säilitustingimustest. Ebaõige ladustamine võib viia reaktiivi inaktiveerimiseni, kahjustada testitulemuste täpsust ja isegi lükata haiguse diagnoosimise ja ravi edasi. Seetõttu on reaktiivi stabiilse jõudluse tagamiseks võtmetähtsusega teaduslike säilitamismeetodite mõistmine ja järgimine.
I. Põhilised ladustamiskeskkonna nõuded
Nakkushaiguste tuvastamise reaktiivide säilituskeskkond nõuab temperatuuri, niiskuse ja valguse ranget kontrolli. Enamik reaktiive on äärmiselt tundlikud temperatuurikõikumiste suhtes ja vajavad tavaliselt hoidmist temperatuuril 2-8 kraadi (jahutis) või -20 kraadi juures (külmutatud). Näiteks ensüümiga seotud immunosorbentanalüüsi (ELISA) komplektid vajavad tavaliselt hoidmist 2–8 kraadi juures valguse eest kaitstult, samas kui mõned nukleiinhappe tuvastamise reaktiivid võivad stabiilsuse säilitamiseks nõuda temperatuuri -20 kraadi või madalamat.
Niiskus on samuti oluline tegur, mis mõjutab reaktiivi stabiilsust. Kõrge õhuniiskus võib põhjustada reaktiivide niiskeks muutumist, etikettide koorumist või pakkematerjalide lagunemist. Seetõttu on soovitatav hoida reaktiive keskkonnas, mille suhteline õhuniiskus on alla 60%. Lisaks võib tugev valgus (eriti ultraviolettvalgus) hävitada reagentides sisalduvad bioloogiliselt aktiivsed komponendid. Seetõttu tuleks kõiki reaktiive hoida valguse eest kaitstult ja valgusekindlas{5}}pakendis või tootja poolt pakutavas säilituskastis.
II. Erinevat tüüpi reaktiivide ladustamise erinevused
1.
Immunoanalüüsi reaktiivid (nt ELISA, kiirtesti ribad)
Need reagendid sisaldavad tavaliselt antikehi või antigeene ja on tundlikud temperatuurikõikumiste suhtes. Tavaliselt vajavad need jahutamist vahemikus 2 kuni 8 kraadi. Mõned avamata reaktiivid säilivad toatemperatuuril lühikest aega (nt 1–2 nädalat), kuid pikaajaliseks{8}}säilitamiseks vajavad need siiski külmkapis. Pärast avamist tuleb reaktiive kasutada rangelt juhendis määratud aja jooksul ja vältida korduvaid külmutamis{10}}sulatustsükliid.
2.
Molekulaarsed tuvastamisreaktiivid (nt PCR-reagendid)
Nukleiinhapete ekstraheerimisreagendid ja PCR-reaktsioonisegud vajavad üldiselt jahutamist -20 kraadi juures, et vältida DNA/RNA ensüümi lagunemist ja reaktiivi komponentide inaktiveerimist. Mõned stabiilsed reaktiivid taluvad lühiajalist -säilitamist 2–8 kraadi juures, kuid pikaajaliseks{7}}säilitamiseks vajavad nad siiski madalat temperatuuri. Lisaks võivad külmutamise{8}}sulatustsüklid mõjutada reaktiivi jõudlust, seetõttu on soovitatav hoida alikvootides, et minimeerida korduvaid külmutamis-sulatamise tsükleid.
3.
Hooldustesti reaktiivid (nt COVID-19 antigeeni testimisreaktiivid){0}}
Hooldus-o-testi reaktiive võib üldiselt hoida toatemperatuuril (15-30 kraadi) lühikest aega, kuid pikaajaliseks säilitamiseks on soovitatav hoida külmkapis 2–8 kraadi. Mõned reaktiivid on kõrgete temperatuuride suhtes äärmiselt tundlikud. Üle 30-kraadise temperatuuriga kokkupuude kauem kui mitu tundi võib põhjustada ebanormaalset värvi arengut või tundlikkuse vähenemist.
III. Salvestusruumi haldamise kaalutlused
1.
Temperatuuri jälgimine ja arvestus
Laborid või meditsiiniasutused peaksid olema varustatud temperatuuriregistraatorite või külmaahela jälgimissüsteemidega, et tagada säilitusseadmete (nt külmikud ja sügavkülmikud) püsimine sobivas temperatuurivahemikus. Soovitatav on kontrollida temperatuure iga päev ja salvestada andmed kontrollimiseks. Kui tuvastatakse ebatavalised temperatuurid (nt külmiku voolukatkestuse tõttu temperatuuri tõus), hinnake kohe, kas reaktiiv on endiselt kasutatav, ja võtke kinnituse saamiseks ühendust tarnijaga.
2.
Vältige korduvaid külmutamist{0}}sulatamistsükleid
Jääkristallide moodustumine külmumis{0}}sulatustsüklite ajal võib kahjustada paljusid reaktiive, mis võivad häirida valgu struktuuri või keemilist stabiilsust. Seetõttu on soovitatav hoida lahtised reaktiivid alikvootidena ja kasutada neid vastavalt vajadusele, et külmumis{2}}sulatustsüklit minimeerida. Kui on vaja kasutada mitut korda, veenduge, et reaktiiv viiakse pärast iga kasutuskorda koheselt külma keskkonda.
3.
Aegumiskuupäev ja postituse{0}}avamise haldus
Reaktiivi kõlblikkusaeg põhineb üldiselt avamata, nõuetekohaselt säilitatud tingimustel. Pärast avamist võib selle stabiilsus oluliselt väheneda. Näiteks on mõned vedelad reaktiivid stabiilsed ainult üks kuni kolm kuud pärast avamist, isegi kui nende algne kõlblikkusaeg on veel lõppenud. Seetõttu peaks labor pidama reaktiivi kasutamise logi, registreerima avamiskuupäeva ja kõrvaldama viivitamatult kõik reaktiivid, mille aegumiskuupäev on möödas või mille toimivus on küsitav.
4.
Ladustamine transpordi ajal
Reaktiivid nõuavad ka transpordi ajal ranget temperatuurikontrolli. Külmahela transport (nt kuivjää või külmkonteinerid) on reaktiivi jõudluse tagamiseks kriitilise tähtsusega, eriti reaktiivide puhul, mida hoitakse -20 kraadi juures. Pärast kättesaamist tuleb transporditemperatuuri andmeid kohe kontrollida, veendumaks, et reaktiivid ei ole kokku puutunud sobimatute temperatuuridega.
IV. Eriolukordade käsitlemine
Kui ootamatute asjaolude tõttu (näiteks elektrikatkestused või seadmerikked) tekivad ebatavalised säilitustingimused, tuleks esmalt hinnata kokkupuuteaega ja temperatuurikõikumisi. Näiteks 2-8 kraadi juures säilitatavad reaktiivid võivad siiski olla kasutatavad, kui need on lühiajaliselt (nt mõneks tunniks) temperatuuril vahemikus 15–25 kraadi, kuid vajalik on sisemine kvaliteedikontrolli kontroll. Pikaajalist kõrge temperatuuriga kokkupuudet tuleks pidada ebaefektiivseks. Kriitiliste testimisprojektide puhul on testitulemuste usaldusväärsuse tagamiseks soovitatav kasutada varureaktiive või uuesti osta.
Järeldus
Nakkushaiguste testimise reaktiivide teaduslik säilitamine on testimise kvaliteedi tagamiseks ülioluline. Temperatuuri, niiskuse ja valgusega kokkupuutumise range kontrollimise ning erinevate reaktiivitüüpide erinõuete järgimisega saab reaktiivide säilivusaega maksimeerida ja tagada nende toimimise. Laborid ja meditsiiniasutused peaksid ebaõige ladustamisega seotud riskide minimeerimiseks kehtestama terviklikud laohaldussüsteemid, sealhulgas temperatuuri jälgimise, ümberpakendamise ja ladustamise ning regulaarsed kontrollid. Ainult nii on võimalik pakkuda usaldusväärset tehnilist tuge nakkushaiguste varajaseks avastamiseks ning täpseks ennetamiseks ja tõrjeks.